Tomatid. Oh, ei oskagi ühestki otsast pihta hakata. Muudkui kirjutan ja kustutan. Siis jälle kirjutan ja kustutan. Pole lihtsalt õigeid sõnu, et anda aimu, kui väga mulle need viljad meeldivad. Tekstilisi puudujääke tasakaalustavad loodetavasti fotod, mille seast oli valikut teha üsna raske. Sellepärast jätsingi selle suuresti tegemata ja lisasin neid siia rohkem kui mitu. Alustan siis algusest.
Umbes sellest ajast, kui ma vanaemaga peenramaal tuterdasin, kummeliõisi korjasin ja vanaemaga ühesuguseid, aga u 20 numbrit väiksemaid kotasid kandsin, on minu lemmiksort tomatite seas suur ja lihav “Härja süda”. Vanaema kasvatas need taimed ise. Korteri aknalauad olid varakevadel rohelisi taimekesi täis. Ja mina muudkui käisin neil külas. Ninapidi sisse, silmad kinni ja 1, 2, 3… suur sõõm õhku sisse. Suve tunne tuli peale. Kurbusega pean aga teatama, et selle lõhna kirjeldamiseks ei ole Eesti keele instituut veel sõnalist vastet välja mõeldud. Mõni ütleb selle kohta kasvuhoonelõhn, aga see ei ole pooltki nii lähedale kui üks rahumeelne ja lohisev mõmin häälikul M.
“Härja süda” on igal aastal meie kasvuhoones must. Sel kevadel saime turult vanapapi käest ka paar kollase “Härja südeme” taime. Ja nüüd ongi need jõudnud punasele juba silmad ette teha. Selline kollane pirakas ports headust näeb välja täpselt nii:
Tõenäoliselt on kõige lihtsam viis tomatit süüa nii nagu õuna. Aga seda ma eriti ei tee. Või kui, siis ainult kirsstomatitega (nende raksus on kasvuhoones alati hea käia – kommi asemel).
Kuigi siin ülal pildil pole ma kirsstomatit suuruse mõttes võrdluseks toonud, siis uskuge mind, “Härja südamega” seda sama ühe ampsuga kindlasti ei tee. Aga võtsin siis raskusastmelt järgmise viisi, kuidas “Härja südant” süüa: lõikasin tomati jäääämedateks ratasteks, panin leiva peale (vähemalt 2 ratast ühele leivale) ja purustasin peale musta pipart ja meresoola. Aastad testimist on tõestanud, et basiilik ei ole kohustuslik, töötab edukalt ka ilma.
Kui ma püüdsin mõelda, millega seda mahlast suutäit võrrelda, siis esimese asjana meenus mulle virsik. Nii küps vili, et hammustades alustab magus mahl vägisi sinkavonkalist teekonda mööda kätt allapoole. Ja hääle järgi otsustades meenutab tegevus rohkem lürpimist kui söömist selle tahkes mõttes. Jah, kui nüüd järgi mõelda on sellel võileival ikka päris sarnane efekt.
Ja täiesti võimalik, et siia on ka see koer maetud, miks sakslased tomatit mitu sajandit tagasi wolf peach‘iks nimetasid?! Logisch.
Heal lapsel mitu nime. Ja kuigi tomat tundub (vähemalt mulle) kuidagi nii kodune ja tavaline vili, siis tegelikult on ta Eestis alles väga vähe kasvatatud taim. 16. sajandil, mil tomat Lõuna-Ameerikast üldse Euroopasse jõudis, peeti teda mürgiseks taimeks ning kasvatati alguses hoopis ilu pärast. Alles hiljem saadi teada, et itaaliakeelne nimetus pomi d’oro tähendab kuldset õuna (sest esimesed tomatid, mis Itaaliasse jõudsid oli just kollased) ja et need viljad kõlbavad süüa. Ja veel vägagi hästi. Hiljem on tomateid nimetatud ka punaseks kullaks, sest neis sisalduvad vitamiinid, karotinoidid ja mineraalained on pika ja terve eluea allikaks.
Ja võiks öelda isegi punane kuld, igas asendis, sest oma väärtust, maitset ega värvi ei kaota ta mistahes töödeldud kujulgi. Oota, on see ikka päriselt?! Tundub kuidagi liiga hea, et olla tõsi.
Kunagi tundsin ma huvi, miks on kodutomatid nii magusad ja mahlased, aga poe omad mitte. Ma pole küll mingi teadlane, aga enda jaoks tegin kokkuvõtte sellise, et asi on selles, et taimed vajavad kasulike ainetega viljade kasvatamiseks heas mõttes stressi. Viljad kasvaksid ilma ka, aga väike stress paneb viljadesse kõik need kuldaväärt ained, mille pärast tomatit nii väga hinnatakse. Ja kui mõelda poetomatile, siis need tomatid on kasvanud ideaalsetes tingimustes – valgust on küll ja toitaineidki jalaga segada – mis nii viga vilju vorpida.
Alles paar nädalat tagasi lugesin üht artiklit, et Eesti tomatikasvatajate seaski leidub veel käputäis neid, kes taimi mulla sees, mitte kivivilla ja toitelahuse sees, kasvatavad. Kurb, kurb, kurb.
Siis ei jäägi muud üle, kui mõelda, et õnneks pole meil ühtegi suve möödunud nii, et oma tomateid ei oleks võtta. Sel aastal on lood isegi üle ootuste head, sest ema nimetab neid tomatipuudeks. Kas midagi jäi selgusetuks? :) Ja kuigi pole paremat kui kasvuhoones vähe ringi luurata ja küpseid pisikesi kirsstomateid suhu pista, on hea neid ka sügis-talviseks hooajaks kuidagi säilitada. Näiteks kuivatada. Aga olen kuulnud ka seda, et viljad korjatakse rohelistena ja viiakse keldrisse seisma. Nii on võimalik oma tomatit saada põhimõtteliselt jõuludeni.
Mina kasutasin kuivatamiseks kirsstomateid ja tavalisi pisemaid tomateid. Kirsikad poolitasin, teistest lõikasin sektorid. Panin kausi põhja törtsu oliiviõli ja keerutasin kõik tomatid osade kaupa sellega kokku. Ladusin lõikepind ülespool ahjuplaadile, peale jahvatasin meresoola ja puistasin tüümianioksi. Kuivatasin 90 kraadi juures pöördõhuga programmiga 4,5 h, seejärel lülitasin ahju välja ja jätsin ukse paokile. Nii kuivasid need krimpsud veel terve öö.
Hommikul ei olnud muud, kui purgid keeva veega üle teha, tomatid koos viilutatud küüslauguküünte ja tüümianiokstega purki pista ning oliiviõlisse uputada.
Kusjuures, sellised purgikesed on ideaalne kingimaterjal. Mul on sellel aastal täielik hoidistamishullus, võiks isegi öelda et maania, nii et kõik, kellel on lähiajal sünnipäevad tulemas, ärge teistelt purke tellige. Minult saate neid nagunii ;)
Oh, Marju, ma juba nii ootasin, millal Sa midagi kirjutad! :)
Sain ka elukaaslase vanatädilt palju tomateid, mis on välimuselt hoopis erilisemad, kui poest saada. Isegi turul ei pruugi neid vist olla, kuna vanatädil on vanad sordid, mis on kaunilt rohelised ja roosakaspunased. Ja nii magus-mahlased…mmmm! Eile tegin pestopasta kõrvale ahjus täidetud tomateid mozzarella, basiiliku ja tüümianiga. Nii head!
Tahaks ka kirsstomateid ahjus kuivatada, aga ikka hakkan mõtlema, et kuidas ma 4-5 h ahju sees hoian. Mulle tundub see tohutu energiakulu! :)
Olen mõelnud, et mõnel laupäeva õhtul, kui Pärnus tehakse sauna, peaks proovima ja viima pärast saunalisi ahjuplaadid tomatitega lavale kuivama. Kahjuks pole olnud veel seda teinud.
Sumedat augustikuud ja loodetavasti palju sabaga tähti! :)
Mmm.. Nora, tegid mind nende vanatädi sortidega praegu küll kadedaks. Igatsen ka sellist kirjut vaagnat näha! :) Ja nii tore, et sa pu postitustest puudust tundsid – suvine aeg. See ju lendab :)
Mis puudutab kuivatamisesse, siis see sauna variant on täiesti ideaalne. Mul lihtsalt puudub siin Tallinnas sauna võimalus, nii et tee kindlasti ;) Mõnusat augustit sullegi! ;)
Kuule need pildid on küll väga toredad :) aga lapsepõlvest meenud lugu, kuidas Saaremaal üks korpulentsem daame ikka suurt sibulat otsast järas, kui oli Kuressaarest bussi peale istunud. Mulle meeldib täpselt nii aga tomatit süüa
Hmm. Oleksin seda juttu nagu kuskilt varem kuulnud. Ei tea, kas neid daamesid on 2 või sind? :P Aitüma ja põnevat sõitu :)
Imeilusad pildid! Meil juhtus sellel aastal niisugune lugu, et saime külapealt tomatitaimed ja üllatus-üllatus: kasvuhoones pole ühtegi punast tomatit. Kõik kollased :) Ja Sinu võileibu vaadates… juba mul ongi endal ka selline hambus…
Kusjuures, Koopatibi, kollaste tomatitega on nii, et mina arvasin, et need on küll mingid tänapäeva moeröögatused – noh, et tomat on ikka punane ja need kollased sellised moodsamad sordid. A siis lugesin nati tomatiajalugu ja selguski üllatuseks, et esimesed, mis vähemasti Euroopasse jõudsid olevat olnud just kollased. Aga egas need ju halvemad ei ole :) Ei väsi kordamast – tomatihooaeg on mu lemmmmmmik!
P.S. On ju hea võileib? :)
Panen ka kohe ahju sooja ja tomatid valmis :)
Siis tuleb ainult samasugused purgid osta ja saabki ühe imehea hoidise juurde..
Tubli, Sannu! Ma nüüd randasin Saaremaale läbi Hiiumaa ja vaatan, et siinses kasvuhoones ka tomateid niii palju et tuleb vist saunalavale mõni õhtu paar plaaditäit kaasa võtta ;)
Tere Marju
Oleks sulle koostööpakkumine, aga ei leia siit su meili aadressi. Palun kirjuta
mulle ise ;)
Triinu
Põnev, Triinu! Kirjutatud :)
Mul on väga kahju, et mu sünnipäev alles mais tulemas. Nende purkidega Marju kutsuks ma iga kell peole.
Selleks ajaks on need purgid kindlasti juba otsas, aga veel kindlamalt on nad siis juba täidetud mõne muu headusega, nii et kutsuda tasub alati, Marju :D
No ei suuda jätta kiidusõnu edastamata:
Kuigi aasta vanune artikkel, siis minuni jõudis just õigel ajal. Peale vahemeremaade külastamist on tomatiteta elu mõeldamatu. Võiksin ainult tomat-juust-basiilik elu eladagi. Sel aastal basiilik ei õnnestunud, kahjuks. See-eest on tomatitega jälle väga hästi. Küllap tänu päikeselisele suvele on õnnestunud ka peenral kasvatatud tomateid nautida.
Aitähh e-maitse-elamuse eest – nii pildid kui tekst, mõnusad!